15/01/2023
Meie seintel ripub kaheksa Kärt Kunnuse maali. Temagi vastas viiele küsimusele kunstnikuks olemise kohta.
1. Miks sa maalid?
Kõik, mis läheb sisse, peab ka kuskilt välja tulema. Eks inimesega on samamoodi, vaja on ennast kuidagi väljendada. Tegelikult on kirge ka kirjutamise ja muusika vastu, aga visuaalne väljendusviis tundub hetkel kuidagi ühest küljest turvalisem ja teisalt annab edasi paljut, mida sõnadega ei saagi. Iga maal on minu jaoks veidi uute reeglitega mäng. Näiteks, valin kolm värvi ja kasutan ühe maali puhul ainult neid. Või proovin, kas on võimalik teha enda jaoks rahuldav kompositsioon väga ebatraditsioonilise formaadi peale. Vahel proovin maali valmis teha võimalikult väheste pintslilöökidega. Proovin ennast tehniliselt proovile panna, üritan tundma õppida erinevate pigmentidega õlivärve, nende intensiivsust, ning kuidas nad omavahel läbi saavad. Teatav masohhistlik nauding võrsub ka selliste maalide valmimisprotsessist, kus iga ruutsentimeeter lõputult aega võtab -- saab kogeda, kuidas isegi liivateradest saab ikkagi lõpuks mäe kokku kanda.
2. Mida sa loed oma elukutseks?
Ametlikult ja paberite järgi olen ma ajakirjanik, mul on Tartu ülikoolist saadud magistrikraad cm laude. Olen ajakirjanduses ka töötanud, aga toimetajana rohkem kui reporterina. Nüüdseks olen paratamatult saanud kommunikatsioonispetsialistiks, sest kui on soov Tartus elada, siis väga palju võimalusi ajakirjanikuna töötada ei ole. Samas, kuna olen palgaline Tartu Linnamuuseumis, siis on täidetud minu irratsionaalne vajadus, et mu ametil oleks ka mingi laiem ja kandvam missioon. Lisaks olen raha eest teinud foto järgi maale, tõlketöid, kõiksuguseid kujundusi ja fotošopindusi, aidanud koostada kodulehti ja teinud digiturunust, olen olnud fotograaf, olen korraldanud üritusi, isegi musitseerimise eest olen tasu saanud. Eks ühine nimetaja on ilmselt loomingulisus.
3. Milline on hea kunst?
Objektiivselt võttes on ilmselt palju erinevaid kategooriaid, mis kunsti "headust" indikeerivad. Minule isiklikult meeldib, kui pilt tabab mingit hetke ja liikumist, mingit meeleolu või seisundit, aga ka see, kui tegemist on korraga üldarusaadava ja samas mingil moel originaalse kujundiga. Minu jaoks ei ole hea kunst näiteks suvaline ja räpakas sodimine tänavatel ja sildade all. Reeglina ei anna need ümbritsevale keskkonnale mitte midagi juurde, ei esteetiliselt ega mõtteliselt. Mulle tundub, et niisuguseid kritseldusi võiks teha paberile. Eriti kahju on, kui soperdatakse peale mõnele üksikule ilusale tänavakunstiteosele, mida ka Tartus kohati leidub. Vahel tundub ka, et tarbekunst on mingis vaeslapse rollis. Olen hakanud ise järjest rohkem hindama kaunilt kujundatud lauanõusid, mööblit jms.
4. Kuidas sa tead, et teos on valmis?
Enamasti on mul kohe alustades mingi visioon juba olemas, aga pole vist kordagi juhtunud, et lõpptulemus oleks täpselt selline, nagu ma algselt ette kujutasin. Mul on mõned tehnilised parameetrid, mida jälgin: kompositsioon, kõige tumedam punkt ja kõige heledam punkt, kõige kontrastsem ala, kõige rahulikum ala, värvide "sugulus" jne. Põhimõtteliselt on pilt mu jaoks valmis siis, kui enam mitte miski ei häiri ja tundub, et edasi ei läheks paremaks. Selle tuvastamiseks on mul ka mõned nipid. Näiteks panen maali peegli ette -- see annab korraks "värsked silmad". Kompositsiooni tugevust ja nõrkust "reedab", kui teha maalist foto ja siis foto muuta must-valgeks. Kuskile peab jääma sisse ka mingi värskus, kohmakus. Kui iga viimne kui nurgake üle lakkuda, siis kaob pildi seest minu meelest elu ära. Eks see ole tunnetuse küsimus.
5. Räägi mõne meie seinal rippuva loo tekkeimpulss
Üks mitme aasta tagune maal, pealkirjaga "Haapsalu ranna roomaja" on sündinud laias laastus vastikustundest. Minu Delegatsioon K kaasliige Kairo ütles küll juba ammu, et kui ma selle sisaliku asemel maaliks hoopis mõne ilusa asja, näiteks maasika, siis küllap leiduks maalile ka ostja. Mul oli tookord seda pilti vaja teha selleks, et üks reetmine enda hinges kuidagi ära "pakendada". Olen kohati päris visuaalne inimene ja mõnikord hakkab mingi kujund lihtsalt kummitama, nii et see hakkab isegi segama. Nii oli ka selle maali puhul -- võib vist öelda ka, et see maal asendas mu jaoks räiget sõimu. Sain "välja öelda", mida ma ühest inimesest arvasin. Nihe maatriksis on seegi, et just täna, mil käesolevat teksti kirjutan, seda inimest üle paljude aastate tänaval kohtasin. See maal on trükitud ära ka Jaan Malini koostatud "Hullunud Tartu" raamatus, mis on talle päris paras koht.
